teisipäev, 12. jaanuar 2016

Uue hooga uuel aastal....

"Meie keha on meie aed...tahe on aga aednik."   Kuldsed sõnad William Shakespeare`lt,  mida mina pole juba vähemalt pool aastat järginud. Olen oma "aia" ikka täiesti käest lasknud, sest tahet ennast muuta ja kätte võtta, mul lihtsalt polnud. Kartsin, et seekord, see tahe ka kusagilt ajusopist pinnale ei ilmu.

Lähemalt minust: Olen 28 aastane naine, mul on imeline poeg (suuremalt jaolt:)) ja abikaasa. Jah, just abikaasa, kellega aastal 2015 abiellusime. See oleks ju pidanud olema super aasta, oleme nüüd üks perekond,  ka nime poolest. Mis siis valesti läks?
Kas oli see sügisväsimus või stress, kuid iga kord kui töölt koju jõudsin, siis möödus õhtu külmkapis. Ja sealt need ülekilod juurde tulidki. Ma teadsin ise väga hästi, et olen juurde võtnud, kuid kartsin kaalule astuda. Lõpuks olin ma tegelikult juba sellises seisus, et ma ei tahtnud kusagile minna, ega kellegagi kohtuda, sest ma tundsin ennast väga halvasti. Teha nägu, et olen rõõmus ja jutukas, oli minu jaoks raske. Miks? Sest alateadlikult tundsin ennast kui suur emalaev.
 Mida tunned, kui kõik su riided on sulle "järsku" väikseks jäänud. Nimelt järsku, sest ega ma loomulikult ei "saanud ju aru", et olen liiga palju alates suve keskpaigast juurde võtnud. Mis mul küll arus oli? Kaalu lükkasin kapisügavustesse, et jumala eest see mind kusagil toaavarustes ei varitseks. Ma ei ole ju paks, noh natuke naudin rohkem magusat  ja muud head, aga hallooo, no kui sulle ei lähe enam ükski jope või mantel selga, siis millest me räägime. Veel enam, kui mõni su tutvusringkonnast peab sind rasedaks ja jälgib pingsalt, kas sa mingil koosviibimisel alkoholi tarbid. Arvan, et ma pole ainus, kes nii on tundnud või seda läbielanud. Omad vitsad peksavad.

 Loomulikult polnud minu järjekordne uusaasta lubadus ( nagu iga eelnev aasta)  kaalust alla võtta, vaid hoopiski olla avatud uutele võimalustele ning ületada oma hirmud. Vahet pole kas need on siis seotud mu kaaluga või mõne muu eluvaldkonnaga. Mõeldud, tehtud.
Ja ühtäkki tuli mulle kõne kursuseõelt, keda pole üle poole aasta näinud. Saime kokku ja rääkisime elust ning ta tegi mulle pakkumise väikseseks koostööks (räägin sellest kunagi hiljem). Mõtlesin omaette, et see oligi see võimalus, mida ma pean kasutama, sest igasugused vabandused ei vii mind kusagile. Ta tõi mu ellu uuesti positiivsuse tagasi, selle tahtejõu ja nüüd ma siis püüangi oma kehaga ka rahu sõlmida ning lahti saada nendest lisakilodest.

Rääkides mu kaalust, siis ise olen ennast alati, nagu ma usun et paljud teisedki, paksuks pidanud (PS! kaalunumbrit veel pelgan avaldada, aga küll ka see ükskord tuleb, muidu pikkus 168cm ja kaal on ikka üle 75kg, ühesõnaga: ülekaaluline) Ma olen tõeline jo-jo. Usun, et teist minusugust on raske ette kujutada. Ma võin vabalt kuu- pooleteisega 10kg juurde võtta. Täiest tõsiselt ja nii samuti kui mul on tahtejõudu, siis sellest ka paari kuuga lahti saada. Mul on see kõik täiesti tahtejõu asi, aga kaalu hoidmine, vot see on kunst omaette, mida mina pole siiani selgeks saanud.
Nädalaga on mul juba 2,9kg läinud ja see ei ole näljutamisega juhtunud. Lihtsalt kui ma otsustan üks hetk hakata tervislikult toituma, siis need kilod kaovad suhteliselt ruttu. Mida ma selleks teen? Hetkel kasutan ma Fitlapi toitumiskava ja võin ausalt öelda, et see on väga toitev ning hea. Avardan uuesti oma maitsemeeli, mis on juba külllalt rämpsu nautinud. Tegelikult, kui aus olla, tegin kasutaja fitlapi peaaegu kolm kuud tagasi, kuid jah, puudus tahe ennast käsile võtta. Nüüd siis paar nädalat enne selle kasutamisaja lõppu, mõtlesin anda sellele uue võimaluse ja tegutseda. See tegutsemine on viinud juba kolm kilo, loomulikult teen ka veidi trenni (jalutan õues või siis kodus teen youtube abil või trenniplaatide järgi, mis mul endal on),  aga umbes pool tundi päevas.
Nüüd ma aga kaalun ka osa võtta Hers fitness ajakirja konkursist kahe kuuga bikiinivormi. Sinna on veel võimalik paar päeva registreeruda, kuid veel pisut kardan. Oh need hirmud on kõige hullemad. Eelkõige mõte sellest, mida teised arvavad. Sellega ma praegu võitlengi, üle tuleb saada hirmust, sest kaotada pole ju midagi peale kilode. ja kuna ma armastan väljakutseid, siis mõtlesingi, et see oleks tore. Aaa ja muidugi on see mu esimene blogipostitus ka:) KÕIK, KÕIK ON UUS 2016 AASTA.

"Elu suur eesmärk ei ole mitte teadmised, vaid tegutsemine" (Thomas Henry Huxley)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar